|
Riik plaanib jalakäijate vabastamist automaksust |
|
Viimastel nädalatel on taas teemaks tõusnud riikliku automaksu kehtestamise võimalus. Tihti jääb aruteludest mulje nagu oleks automaksu näol tegemist mingi tohutu tondiga, mis viimase sendi autoomaniku taskust tühjendab ja riigi rahakotti jälle nuumab. Lähemal uurimisel selgub siiski, et praegu riigi- ja kohalikesse eelarvetesse laekuvad kütusektsiisi, parkimistasude jm autokastusega seotud tasud kokku katavad vaevu poole otsestest kulutusi, mis teede hooldamise ja ehitamise peale kulub. Kui vaadata veel lisaks maanteeliikluse poolt tekitatud tervise- ja keskkonnakahjusid, mis ulatuvad 10 miljardini aastas, siis on ilmselge, et ühiskond maksab autokasutusele hoopis kõvasti peale. Praegu maksamegi omamoodi kõik automaksu olenemata sellest, kas või milline auto meil üldse kasutada on.
Mootorsõiduki aastamaks tõusis päevakorda paari aasta eest ökoloogilise maksureformiga seoses. Selle maksureformi eesmärgiks on nihutada tööjõule suunatud maksukoormus keskkonda saastava ja loodusvarasid kulutava tootmise ja tarbimise maksustamisele. Maanteeveod ja isikliku auto kasutamine on energiatootmise kõrval üks suuremaid keskkonnakoormajaid Eestis. Vaatamata kiiresti tõusnud kütuse hindadele on Eesti autode autode arv ja läbisõit viimastel aastatel väga kiiresti kasvanud. Suurte autode ja maasturite lembus on Eestis võrreldes teiste Euroopa riikidega lausa fenomenaalne – kui Euroopas on keskmiselt iga kümnes auto üle 2-liitrise mootoriga, siis Eestis on praktiliselt iga neljas. Seega on täiesti õigustatud küsimus, kuidas panna eestlasi keskkonnasõbralikumaid valikuid tegema ja millised maksud oleks selleks kõige õiglasemad.
Kuigi automaksu eelnõud pole avalikkusele veel täpsemalt tutvustatud, siis ökoloogilise maksureformi põhimõtteid järgides hakkas maksu määr sõltuma eelkõige sõiduki kütusekulust ja CO2 heitmetest. See tähendaks keskkonnanäitajatest sõltuvat iga-aastast maksu. Näiteks Taanis varieeruvad selliste põhimõtete järgi kujundatud maksud 500 Taani kroonist kuni 18 000 Taani kroonini aastas. Keskmise suurusega ökonoomsete sõiduautode (kuni 6 l keskmine kütusekulu) aastamaks jääb seal paarituhande Taani krooni kanti. Keskmise läbisõidu ja ülalpidamiskulude juures moodustab automaks ainult ca 5%.
Tallinnas kehtinud mootorsõidukimaks kaotati ära 2003. aastal põhjendusega, et linn kaotab inimeste väljaregistreerimise tõttu muud maksutulu rohkem kui automaksust laekub. Riikliku automaksu kehtestamine aitaks seda probleemi lahendada ja tekitaks täiendava lisatulu kõikidele valdadele.
Autode arvu ja ummikuid automaksuga üksi aga ei kõiguta. Parimal juhul vahetab automaksu tulemusel hinnatundlikum autoomanik kütust neelava auto ökonoomsema vastu välja või jätab mõne pikema sõidu tegemata. Halvimal juhul hakatakse suuremat maksulaekumist ära kasutama lühinägelike tee-ehitusprojektide rahastamiseks, millega jällegi soodustatakse eelkõige autoga liiklemist. Pole palju vahet, kas automaksust laekub 200 või 500 miljonit kui samal ajal ühistranspordi rahastamisel paarikümnemiljoni kaupa raha kokku hoitakse (nagu praegu Harjumaa liinide puhul) ja teisalt mittevajalikesse 4-rajalistesse teedesse teise käega miljardeid pannakse.
Kuigi praktiliselt üle pooltel Eesti leibkondadest isiklik sõiduauto puudub, on ministeeriumite ja kohalike omavalitsuste asutuste transpordialane suutlikkus kujunenud selliseks, et põhiliselt muretsetakse autoga liiklevate kodanike käekäigu pärast. Uute maanteede ja suurte ristmike projekteerimine ning eurorahade taotlemine käib sellise hooga, millele ei ole ühistranspordi, kergliikluse või säästva linnaplaneerimise valdkonnas mitte midagi samaväärset kõrvale panna. Kindlasti ongi automaksu ja kogu ökoloogilise maksureformile lisaks vaja veel transpordi- ja linnaplaneerimisalast reformi, et ühe käega ei karistataks autokasutust ja teise käega muudetaks inimene veelgi rohkem autost sõltuvamaks.
Mari Jüssi
jaanuar 2008
|
